Tervitus!

Lugesin Heiki Pärdi raamatust "Eestlaste argielu - teekond moodsasse maailma", kuidas 19. sajandi lõpuni oli eestlastel oli alati aega küll.
Öeldi - Jumal ei loonud kiiret, vaid rotid ja hiired. Ja külla minnes peeti viisakaks puhuda tunnike lobajuttu enne kui kõne alla võeti, miks üldse tuldi.
Kui keegi katsus kiiremalt teha, pandi seda pahaks ja öeldi - kas tulid tuld tooma?
Kella ei vaadatud aga see oli olemas. Õiget kellaaega käidi toomas naabertalust või pandi seierid paika päikese loojumise järgi.

Veider mõelda, et kõige selle juures jõuti ikkagi teha oluliselt rohkem tööd kui tänapäeval keegi ette kujutaks. Osteti välja talud ja saadeti tulevased Eesti riigi ehitajad ülikooli.
Ise samal ajal veel teoorjaks käies. Saladus peitus vist selles, et ei olnud olemas töö ja puhkeaega. Ja aeg ei olnud raha. Kogu aeg oli lihtsalt aeg. Ja elu.
Niiet asi peaks olema mitte ajas endas vaid vaatenurgas. Peaks ka proovima!:)
Siis võib-olla ei oleks tunnet, et kogu aeg on kiire ja midagi ei saa tehtud. Näiteks sõbrakirja kirjutatud.

Alustasin kirjaga juba möödunud nädalal. Tahtsin teada anda toredast saunafestivalist "Alasti Tõde", mis toimus Soome Instituudi eestvedamisel Lodjakoja rannas
eelmisel reedel ja laupäeval. Aga kuna samal ajal oli meil kojas ja lodjal kõva töörabamine ja meestevägi oli kõik kas Kevadtormil või muudel missioonidel,
siis tuli ikka pastakas nurka visata ja käised üles käärida. Kuigi paariks tunniks õnnestus ka saunadesse lipsata - olid tõesti lahedad ca 10 sauna koos lavavestlustega!

Aga nüüd siis suure lodja vettelaskmise peost.

Suur tänu kõigile tulemast või siis ka kaugemalt kaasa elamast!
Vabandame kõigi ees, kellele ei jõudnud ise tere ja head aega öelda - oli omajagu sebimist nii laevaga kui peo köögipoolega!
Ja hiiglavabandus ka selle pärast, et mul läks meelest õhtuse peo piletikontrollidele edasi anda nende inimeste nimed, keda olime eraldi kutsetega kutsunud ja kes ei oleks pidanud piletit ostma. Loodame, et keegi selle pärast pikka viha ei pea!
Ja tänud kõigile piletiostjatele - saime täpselt tasa meie kulutused bändidele.

Lodja vettelaskmise peoga juhtus täpselt see mis juhtub, kui kohale tulevad parim ilm, parim meeskond, parim päevajuht, parimad kõnelejad, parim publik, parimad muusikud.
Siis korraldab pidu ennast juba ise. Ja seda ta tegigi. Kuigi eeskava kujunes enam vähem jooksvalt käigu pealt, sai kõik enam vähem õigel ajal ja viisil tehtud.
Pidu jäädvustasid ka parimad fotograafid ja siin jagangi nende kaustasid:
Kristi Kuuse, ühtlasi Siimu ema, pildistas nii vettelaskmist kui ka eelnevaid päevi, sest kogu tema pere ehitas lotja ja mis temalgi üle jäi:)
Silver Gutmann, laevukese Admiral Guits kapten, pildistas pidu
Droonipilte tegi ka kunagine Kinobussi filmikroonik ja Lodjafilmi autor Lauri Nagel, tema tehtud foto panen manusesse.

Lodja vettelaskmist kajastasid Reporter, ERR ja Tartu Postimees.
Tänud päevajuht Gautele!
Tänud kõigile kõnepidajatele - presidendile, abilinnapea Raimond Tammele, meremuuseumi juhile Urmas Dresenile, Ulvar Kaubile RMKst, A. Le Coqi triibulisele triole,
Mihkel Tüürile Muhust Väinamere Uisu klubist ja oma isa lodjaehitustarkuste edasikandjale Hando Kruuvile!
Tänud ka kõigile suurtoetajatele - Janek Veeberile ja Gigale, Märten Vaikmaale ja BMG Power Systemsile ja Baltic Workboatsile, Heiti Häälele ja Alexelale ning Parvel Pruunsillale.
Uue lodja valmimisele aitasid kaasa ka arvukalt väiksemaid toetajaid, kes kõik on kirjas meie kodulehel ning ka lodjamadruste poolt maalitud ja lodjakotta heisatud purjel (vt manus).
Ja suurima panuse on üheskoos teinud kõik senised lodjareisijad ja lodjakoja külastajad.
Hiiglatänud kõigile!

Tänud vahvatele pilli- ja laulumeestele - Tanel Aavakivile, Ruslan Trochynskyile, pasunakoorile Samovarid, Silver Sepale, Kukerpillidele, Untsakatele ja Tuulebandile.

Tänud kõigile nime saatjatele ja nime hääletajatele ja nimekomisjonis kaasa mõtlejatele, teiste seas taas presidendile ja Kristiina Ehinale.
Tänud linnapeale tulemast ja lodja nime välja hõikamast!
Ja tänud Marie Kursile nime "Huik" pakkumast!
Tartus õppiv abiturient Marie kirjutas nimele ka vahva saatesõna:
Huik on üks kaunis eestikeelne sõna, mida kasutatakse tihti luulekeeles. See tähendab huiget, hõiget, hüüet… See sõna seostub looduse häältega ning huik kui hüüe on midagi väga võimast ning tähenduslikku. Seetõttu on selles sõnas palju väge ning elu. Just nagu lodjas. Nii palju kui olen mõlema lodjaga kokku puutunud – nii nähes inimeste lakkamatut elevust, kui Jõmmu mööda sõidab, või tähistades uue lodja kõhus kellegi sünnipäeva – just väge ning elu need lodjad endaga toovad.
Nimel Huik ning uuel suurel kahemastilisel lodjal on sarnasuseks ka ilu ja majesteetlikus.
Huik pole otseselt ei nais- ega meessoost nimi ning see saab olla mõlemat.

Pärast nime valimist selgus aga ootamatult, et selle, noorte vaates väga laheda rebel-nime osas valitseb Eestis tugev, ent nähtamatu veelahe,
mis jookseb kusagilt 40 ja 50 aastaste inimeste vahelt, kellest esimesed ei mäleta eriti nõukogude aega kuid teised mäletavad.
Ja selleks, et säästa mäletajaid valusatest seostest, otsustasime, et Huik on suure lodja neiupõlvenimi ja kui ta lõpuks sõitma hakkab, saab ta ka uue nime.
Selle lodja puhul ongi kolm kujunenud kohtuseaduseks:
- lodjakoda, mille abil laev ehitati, valmis kolmandal katsel;

- emapuu, mis lõpuks käiku läks, oli kolmas sel otstarbel langetatud hiidmänd - esimesest sai Jõmmu mast ja teisest suure lodja kiilson, mis asub kiilupuu peal ja kuhu toetuvad mastid;
- ja ka nimi saab paika kolmandal katsel - nime rahvahääleltuse võitis Tõmmu. Et laeval on kaks masti mõtlesime, et võiks olla ka teine, mingi ilus ja ebatavaline naisenimi.
Näiteks meie pirukatädi Loori. Tõmmu Loori. See meeldis ka presidendile. Aga Tõmmu ei sobinud mitte migil juhul ehitajatele ja lodjanoorusele. Ja müügiosakond ütles, et liiga sarnane Jõmmule.
Siis sai valitud Huik. See jälle ei olnud meele järele üle 50 aastastele, teiste seas Priidule endale, kel lodja vettelaksmise askeldustes ei olnud mahti valitud nime üle eriti juurelda.
Ja kui ikka lodjaehituse põhieestvedaja pole rahul, tuleb valida kolmas nimi. Tegelikult on see juba välja valitud, aga las jääb saladuseks kuni jaanipäevani, mil uus lodi, neiupõlvenimega Huik, Eeesti Suurjärvistul seilama asub. Ja loomulikult seilab ta oma neiupõlve-nime sõidu Marie valitud seltskonnaga!
Tegelikult ju semiootiliselt väga huvitav teema see uue lodja nime teema, mõni tudeng võiks kirjutada sellest lõputöö:)

Selleks, et me ei peaks tulevikus enam selliste tähenduste ja teemadega maadlema, ongi suur hulk lodjakoja meesteväest Kevadtormil harjutamas:)
Ja ühtlasi lodjaehitusest puhkamas. Sest rabelemine oli tõesti päris hull, töödejuhatajad Priit ja Siim koos ülejäänud ehitajatega tegid üliinimlikke pingutusi,
et laev ikka vettelaskmisvalmis saaks. Ja lodjanoorus koondnimetusega Emajõe Parv näitas, milleks nad võimelised on!

Suurt lotja ehitatakse nüüd vee peal edasi, paigaldatakse tehnosüsteemid, kaks masti ja purjed. Täpsemalt räägib sellest Siim meie uues videos.
Ühtlasi valmistume Eesti ja Soome presidentidele mai lõpus laeva tutvustama, milleks veel kuu aega tagasi tundus olevat nii palju aega!!!
Loodetavasti saab uus lodi jaanipäeva paiku esimesed 120 reisijat pardale võtta.

Ja osaleda lipulaevana ka 29.juunil Vasknarvast algaval Sisevete Festivalil, mis jõuab Tartusse Emajõe Festivali ajal 6.juulil ja suundub siit edasi Võrtsule.

Tühjaks jäänud laevaehitussaalis aga etendub 12.-14. juunil kultuuripealinna põhiprogrammi ühe tähtsündmusena Märt-Matis Lille mütopoeetiline oratoorium ''Emajõe sünd'',
Pileteid on veel saada!

Kes tahab uue lodja lõpuni ehitamisele kaas aidata, tulge Jõmmuga sõitma või korraldage oma sündmus Lodjakojas!
Kuigi ausalt öelda on juba praegu üpris kõva rabelemine ja meie tubli müügiosakond Linda peab vaprat lahingut pidevalt täituva postkastiga:)
Võõrustame hea meelega nii väikesi kui suuri sündmusi. Juba teisipäeval ongi Lodjakojas oodata üht 350 osalejaga õhtusööki.
Niiet kuigi laevaehituse kulud on jätkuvalt suured, siis paistab, et on lootust ikka ellu jääda!

Ja kõige selle möllu keskel proovime ikka nautida ka kaunist kevadet. Käime jões ujumas ja jookseme vahepeal rohelisel luhal.
Kuigi toomingate aeg kipub kahjuks alati kiirelt mööda lipsama. Juba sirel õitseb!

Aga selle toomingate ajaga on teistelgi muret olnud:)
Panen siia lõpetuseks ja meenutuseks ühe kevadise laululingi - Toomingate aeg, mille kirjutas meist paljude sõber Rein Ahas
oma tudengiajal ja millele tema sõber Heikki Kalle tegi viisi.
Hilisemal ajal pidi Rein oma doktoritöö jaoks käima kevadeti vaatamas, kas ja kus toomingas juba õitseb!:)
Sellise teemavaliku trumpab üle vaid minu isa kõneldud teema ajast, mil ta õppis Moskva ülikoolis aspirantuuris mereteadust ja seal olevat ühed noored meesteadlased oma teadustöös uurinud,
millise kuju võtab paljas naisekeha kui seda kiirelt vees lohistada:)
Niiet elagu teadus ja palju õnne kõigile Tartu Ülikooli vilistlastele, kes sel nädalavahetusel Tartusse kogunevad, et meil on siin juba üsna kaua olnud
selline vahva ülikool!

tervitades
Liisa-Lota