Eesti sisevete vanima laeva on esimese iseseisvusperioodi algupoolel ehitatud süvendaja, Peipsi 1. Rohkem, kui 100 aasta kestel on alust korduvalt ümber ehitatud - päris algusajast on säilinud needitud vööriosa ja trümmidevahelised veekindlad vaheseinad.
Möödunud sajandi 60ndatel eemaldati süvendusmehhanism, laeva tammest põhi asendati raudsega, alust ehitati ka laiemaks ning seda hakati kasutama ujuva kütusejaamana, kus tankisid laevad, esmajoones Tartu ja Pihkva vahel kursseerivad kiirlaevad Raketad. Kui üle Peipsi toimunud laevaliiklus 90ndatel seiskus, jäi jõude seisma ka tankla.
2000. aastal oli lootus laevaliiklus nüüdseks kahe erineva riigi vahel taas avada ja endine tankla ehitati ümber ujuvaks piiripunktiks - lisati katus ja ruumid reisijate teenindamiseks ning tolliprotseduurideks. Ka arestikambrid eraldi naistele ja meestele olid olemas. Piiripunkt veeti Emajõe suudmesse, aga kuna laevaliiklus ikka ei käivitunud, toodi see tagasi Tartusse.
Järgmised 14 aastat seisi alus Ropka sadamas kai ääres, kuniks sadam müüdi uuele omanikule ja kaiääred oli vaja vanadest laevadest lagedaks teha. Lodjaselts soovis, et väärika ajalooga laev ei läheks vanarauaks, ostis aluse endale ja renoveeris selle 2014. a kevadel. Alus sai paigaldatud Tartu kesklinna ja sinna kerkis Eestis ainulaadne ujuv jõekultuurikeskus - Sisevete Saatkond, kus korraldati
kontserdeid
, sünnipäevi, pulmi ja mis toimis ühtlasi sadamana.
Uue Lodjakoja valmides andis Lodjaselts Sisevete Saatkonna rendile kultuuribaarile Naiiv, mille järel võttis laeva haldamise üle SULPS.
_large.JPG)
