Festivali proloog: 

Vasknarva poole hakkasime Suursoost Jõmmuga seilama kaks päeva enne festivali algust, 5. juulil. Väike mure oli Kolkja sadamaga, millest oli teada, et see on väga madala sissesõiduga. Ja Rannapungerja ning Vasknarvaga, kus Jõmmu ei olnud varem käinud. Kallaste, Mustvee, Laaksaare, Piirissaare, Mehikoorma, Värska, Räpina ja Võõpsuga muret ei olnud, sest seal olime lodjaga varem käinud.  Teel Vasknarva sadamaid läbi testides selguski, et Kolkja valla uude sadamakanalisse, mille äärde festivaliplats oli plaanitud, me lodjaga sisse kindlasti ei saa, ja kalasadamassegi pääseme turvaliselt ainult väiksema lainega. Tuli loota heale ilmale festivalipäeval. Rannapungerjale suure lainetuse ja tähistamata laevatee tõttu samuti sisse ei pääsenud. Vasknarva kiire voolu ja kaljurüngastega ning ilma navigatsioonimärgistuseta (seda ei tohi paigaldada enne, kui pole alla kirjutatud piirilepingut) jõelähe tegi nii palju muret, et jätsime lodja Alajõe sadamasse ootele ning Priit kauples Vasknarvas piirivalvekaatrilt välja ühe "oma silm on kuningas" retke. Siin paistis pilt lõpuks oodatust parem ja esimese festivalipäeva, 7. juuli hommikul sisenesimegi Jõmmuga väikese ärevuse saatel tormiselt Peipsilt esmakordselt Narva jõkke. 
Festival algab: 

Vasknarva sissesõit läks õnnelikult ja festival võis alata. Seadsime töötoad jõe äärde kindluse varemete juurde üles ja Jõmmu tegi Narva jõel esimesed kolm piletiretke. Kuigi ilm oli sügisene - vihm ja 10 kraadi sooja - leidus vapraid reisijaid ja meisterdajaid. Ilm oli terve festivali kestel heitlik, kuid õhtuste kontsertite ja järgnenud romantikaretkede ajaks läks ilm enamasti ilusaks - küllap aitas meid festivali teise päeva hommikul Vasknarva nunnakloostris süüdatud küünal:) Ainult Värskani küünla mõju ei ulatunud - seal hakkas kontserdi ajal sadama, kuid lõpuks tantsiti ilm jälle ilusaks.
Festivali teisel päeval Rannapungerja sadamasse Tuletornifestivalile pääses Jõmmu alles õhtu hakul, kui tuul ja lained raugesid. Õnneks oli ka Turm treileril kohale rännanud, sulpsas Rannapugerjal slipist vette ning tegi Jõmmu eest reisid ära - kiigates korra järvele ent peamiselt sõites üles mööda Rannapungerja jõge, mis oli väga ilus. Öö hakul sai ka Jõmmu Rannapungerjal rahvast sõidutada - ilmaolud muutusid soodsaks ja õhtune romantikaretk järvele õnnestus siiski teha.   Edasi ootasid kaks muretut päeva korralike sadamatega Mustvees ja Kallastel. Mustvee linna päeval oli ka reisijate rekord - Jõmmu tegime kokku 10 sõitu pea 400 inimesele. Turm tegi teist samapalju sõite.
Kolkjas juhtus täpselt see, mida karta oli - laine oli suur ja sadamasse sissesõidul hüppas Jõmmu korduvalt mööda liivapõhja. Looduslodja retki järvele me Kolkjas teha ei saanud ja jälle oli Turm see, kes meid hädast välja aitas. Hilisõhtune romantikaretk õnnestus Jõmmul siiski kohaletulnud rahva rõõmuks teha. Kolkjas liitus meiega veel terve hulk paate ja eriti arvukalt sõitis neid kokku Piirissaarele. Kolkjast lõuna poole läks festivali korraldamine tänu parematele sadamatele muretumaks. Lodja purje eriti sageli üles ei saanud, enamasti oli vastutuul. 
Festival aitasid korraldada omavalitused, kes kutsusid toitlustaja, laadakaupmehi, kohalikke töötubasid, tantsu- ja muusikakollektiive. 
Lodi tegi igas sadamas Looduslodja retki järvele. Samal ajal viis vabatahtlik festivalimeeskond kaldal läbi lodjamudelite meisterdamise õpituba ja vee-elustiku uurimist, mis leidsid alati rohket osavõttu. Aeg-ajalt oli kavas ka muid õpitubasid nagu rahvapillid, aerusurf, purjelaud, veesuusatamine, ahvi show. Viies sadamas oli kohal ka Peipsi Kogukonnaköök oma kalatoidu-õpitubadega. Mustvees liitus festivaliga Lohusuu ujuvsaun koos vabatahtliku järvepääste kaatriga. Ujuvsaun haagiti alates Kallastelt ülesõitudeks Jõmmu sappa ja see kujunes vahvaks festivaliklubiks ja laste lemmikuks, kus lõputult saunatada, katuselt vette hüpata ja ujuda. Lapsi oligi festivalimeeskonnas rohkem kui inimesi ja lastekamp oli hea tõhus festivalistarter - niipea, kui lodi maabus, siis juba elu kees ja tõmbas endaga kaasa ka kohalikku noorust. Lisaks lastele elas lodjal ka väike loomaaed - kääbushamster, deegu ja miniküülik. Rahvarohkemates sadamates  kujunesid loomad nõnda suureks atraktsiooniks, et nende silitamist tuli piirata. Kolkjast liitunud lodjakoer Tommi viis läbi pulgaviskamismängu õpituba, samal ajal kui tema peremees drooniga festivalipäeva jäädvustas.  
Igal õhtul oli kontsert ja iga kord oli see täiesti omanäoline ja äge. Pärast kontserti mindi veel lodjaga romantikasõidule.  Kuigi festival kestis 10 päeva, ei olnud ühtegi päeva, mis oleks olnud üksteisega sarnased. 
Kahes sadamas toimus festivali raames regatt - Kallastel võtsid omavahel mõõtu Optimistid ja Räpina sadamas vabaklass. Räpina esimesel regatil osales 3 purjekat ja kaks purilauda, aga oli kuulda, et osa kohalikke oli võistlusest palju inspiratsiooni saanud ja endale järgmisel päeval purjeka ostnud. Paistab, et Räpina on kujunemas Lõuna-Eesti purjetamispealinnaks:)
Aga kõige lahedam selle festivali juures oli meie supertore, mitmekesiste oskustega hakkaja ja paindlik meeskond! Algusest lõpuni tegi festivali lodjal kaasa 12 inimest ja Kadi Ploom Peipsimaa Turismist korraldas festivali iga päeva kalda poolt. Lühemat aega osales festivalimeeskonnas aga kokku 49 inimest! Pluss saatelaevade meeskonnad. Hiiglatänud kõigile!
Sügisel toimub Sisevete Saatkonnas festivali slaidiõhtu, kus arutame juba ka järgmise aasta festivaliplaani. Anname sõbralisti ka teada.
Ja uuel aastal uue hooga - kõik Peipsile!
Liisa-Lota Lodjaseltsist