Emajõe-Peipsi lodi

Emajõe-Peipsi lodi on unikaalne puust kaubapurjekas. Eesti sisevetel seilasid lodjad teadaolevalt üle 600 aasta - 14. sajandi hansaaegadest kuni 20. sajandi keskpaigani - andes seega oma oma väärika panuse Tartu linna arengusse.

Tartust Novgorodi poole liikuvatel lotjadel veeti hansaajal peamiselt soola, aga ka kalevit, kanget õlut, veini ja idamaiseid vürtse. Tagasi toodi karusnahku, mett ja vaha.

Lotjade hiilgeaeg jäi 19. sajandisse: tollal liikus neid Peipsil üle 500 ja Tartu sadamas võis seismas näha korraga üle 200 lodja. Linnarahvas vajas kütet ja toidukraami, voorimeeste hobused heinu. Kesklinnas Emajõe ääres olid eraldi puu-, heina- ja kalaturg. Kauplemisest vaba aega saatsid lodjamehed mööda laeval lõõtspilli seltsis või linna kõrtsides lõbutsedes.

Enamik lotjadest hävis II maailmasõja keerises, mil neid kasutati heade dessantlaevadena. Viimaseid lotjasid võis Peipsil kohata veel 20. sajandi keskel. Selleks ajaks oma uhked raapurjed kaotanud veesõidukeid kasutati enamasti järelveetavate pargastena.

Lodja ehitus

Arhailine, hansakogede-aegne lodjaehitusviis säilis aastasadade kestel suhteliselt muutumatuna.

Rohkem kui 600 aasta tagusest ajast pärinevad klinkerplangutus, laevakere tihendamine lõhestatud puuliistude ja metallist klambrite – sinklite abil ning suur raapuri.

Lotjade erakordselt ümar (keskmine pikkuse ja laiuse suhe 1,3:2) ja lamedapõhjaline kere oli ideaalne laevatamiseks Emajõe ja Peipsi madalates vetes ning sildumiseks kesistes sadamakohtades.

Lodjad olid tavaliselt 12 – 25 m pikad, aga ehitati ka 35 m pikki hiiglasi.

Lodja lastiruum oli väga ruumikas ja mahutas palju kaupa, meeskond seevastu oli väga väike. Tavaliselt majandas lotja kolm inimest, kelle eluruumid paiknesid ahtris ja vööris.

Lotja vedas edasi suur raapuri. Ebasobiva tuule korral jäädi ankrusse sobivat tuult ootama. Jõel veeti laeva vajadusel kaldalt riidest rakmete abil.